"Kell on kaheksa null-null! Äratus! Kell on kahek..." ütleb mulle peaaegu igal hommikul keegi kummaliselt ragiseva häälega hilises keskeas pensionipõlve nautiv daam. Issand, kuidas ma vihkan neid Nokia isekõnelevaid telefone, ning kui ühes eelnevas loos kirjutasin, et inimene on oma harjumuste ohver, siis ka mina olen seda jätkuvalt! Vähe sellest, et ma pole seniajani suutnud oma mobiiltelefoni helinat vahetada, ei ole ma ka todasamust äratuse helitooni vahetanud mõneks teiseks helinaks. See kas unu'b või läheb mul kiireks, kuid paratamatult jääb see tegemata.

Asi on maitses

Tulles tagasi Nokia uute väikeste ja „relvaluba-enam-mitte-vajavate” telefonide juurde, tahaksin öelda, et mina ei ole läinud selle võiduralliga kaasa. MSN, difrilukk, veebikaamera, istmesoojendused ja muu säärane on nii mulle kui mu telefonile selles imekaunis maailmas siiski veel ulme. Vajadust taoliste lisavõimaluste jaoks pole veel lihtsalt esinenud. Mis mulle on oluline: peaasi, et saaks helistada ja SMSe saata. Loomulikult on ka äratuskell tähtsal kohal.

Aga võta näpust või tiri kõrvast, kuid arvutustehnika maailmas on olukord palju-palju teisem. Vähe sellest, et Linuxiga mängida ei saanud (minu kunagine arvamus), oli see ka väljanägemiselt minu standarditega väheühilduv. Windows tundus kaunis ning mitte miski ei tõmmanud Linuxi poole, kuniks arvuti töö lõpetas ja Linux mind suurest hädast välja päästis.

Siin maailmas ootad ja ootad uusi asju. Tahad näha, millega suudetakse üllatada, mis on see, millega üritatakse sind endale võita. Selles rallis on Linux vähemalt minu jaoks teistest ees!

Tuhkatriinu ja kurjad võõrasõed

Tuhkatriinu muinasjuttu teavad ilmselt kõik. Kurjal võõrasemal oli kaks tütart ja üks poksikott (Tuhkatriinu), kes sai ühekordse võimaluse ennast presenteerida. Küll mitte iseendana, vaid kellegi teisena, aga sellest piisas, et jätta maha endast jälg, õigemini king. Prints hakkas tütarlast mööda kuningriiki taga otsima. Aga kui paljud meist on pööranud tähelepanud sellele, et prints polnud ometigi ainus tüüp, kes kena tütarlapse peale hammast ihus. Olen üsnagi kindel, et kõik need mehed seal ruumis märkasid Tuhkatriinut ning oma naine unus tol momendil kus see ja teine. Prints oli üks õnnelik mees, sest tema sai näha Tuhkatriinut lähemalt kui teised, mis seal salata - väheke isegi katsuda. Neiul oli imekaunis nägu ning veel kenamad juuksed. Prints teadis kohe, kes on tema üks ja ainuke!

Kindlasti oli selline töökas tütarlaps rakkus ning armiliste kätega, kuid sellele prints tähelepanu ei pööranud.

Kui hakata paralleele tooma, siis Tuhkatriinu on just kui Linux ja kurjad kasuõed on Windows. Kõik tarbivad, kuid kellegile ei meeldi, ent paremat pole ei võtta ega tahta. Kasuõdedel on olemas kindlad standardid, mille järgi nad tegutsevad ja see sobib kõigile, sest muid standardeid ei teata. Kuniks nähakse, kes on Tuhkatriinu. Uued standarid, uus mood, uued võimalused...

Miks sa võtad minu mehe endale?

Palju on neid, kes võitlevad Tuhkatriinule vastu, kuna kardavad oma mehest (kasutajatest) ilma jääda. Samuti rakendab taolist poliitikat Microsoft, pakkudes Windows 7 RC1 kõigile soovijatele aastaks tasuta. Pealtnäha kuldne pakkumine, aga seest?

Ma kipun õige pisut arvama, et mädaneb, sest:

• Esiteks, Linux on olnud kogu aeg tasuta. Sellest tulenev mõju tundub olevat nii suur, et nüüd peab Microsoft hakkama turuosa säilitamiseks sama rada käima. Järelikult on Tuhkatriinu teinud head tööd!
• Teiseks, kurjad kasuõed tahavad välja näha sama head, kui Tuhkatriinu. Mida nad selleks teevad? Lasevad printsil ja teistel meestel ennast nõnda palju muuta ja mudida, et nood unustavad kauni ja tööka tütarlapse sootuks. Ehk "tulge ja kasutage aasta aega meie tarkvara täiesti tasuta ja andke teada, milliseks me ta tegema peaksime, et Te ostaksite seda meilt!"
• Kolmandaks, Tuhkatriinu on kui tuumareaktsioonis osalev tuumkütus Uraan 235, mis pidevalt haarab juurde uusi neutroneid, tekitades ahelreaktsiooni ehk pidevalt tulevad välja erinevate Linuxite versiooniuuendused. Kuidas sellele vastu saada? Äkki nii, kui laseme kasutajatel otsida vigu meie tarkvarast, saame need kiiremini ära parandada ja sellega suudame hoida tuumareaktsiooniga samat sammu. Teadupärast on erinevaid Linuxeid sadu, kui mitte isegi juba tuhandeid ning põhilisematel distributsioonidel lastakse uus versioon välja iga kuue kuu tagant, jällegi on mida oodata – uut versiooni lemmikust!

Rääkides ikka ja veel Tuhkatriinust, jäi enne nimetamata üks 'miski'. Me kõik nägime tema nägu, juukseid ning teame üht-teist ainulaadse kinga kadumisest, kuid ilmselt jäi paljudel märkamatuks tema vapustav kleit. See on nagu Linux – peale igat distributsiooniväljalaset avastad midagi uut ja huvitavat. Kord on kleidis olevaid auke nõelutud (bugisid parandatud), kusagile on midagi juurde tekkinud (uued programmid, lahendused) või mingit elementi oluliselt muudetud (KDE 3 asendus KDE 4-ga). Tuhkatriinu teeb läbi mõne muutuse, ja juba jäljendavad võõrasõed teda, lootes olla sama head, kui mitte isegi paremad endisest mopilükkajast.

Ootan ja ootan... vähemalt mitte aastaid!

Tegelikult pidi see artikkel olema ühele Linuxile pühendatud, kuid taas juhtus see, mis alati - läksin hoogu. Jätkaksin siiski!

23. aprillil said Ubuntu, Kubuntu, Edubuntu (jne) austajad lõpuks võimaluse allalaadida ametliku Jaunty Jackalope ehk versiooni 9.04. Minu lemmik, Ubuntul baseeruv Linux Mint, ei tulnud ega tulnud. Olin nukker, kuid lõpuks lõi temagi ukse häälekalt lahti. Pea 20 päeva hiljem, kuid siiski lõi!

Palun, Linux Mint 7 Gloria on kohal! Esialgu küll ainult RC1 paketina.

Seitsmes väljalase sisaldab endas suurel hulgal vigade parandusi ning täiendusi. Mida täpsemalt, selle kohta loe juba ise! ;)

Kiituseks: Tubli! Hiljuti lugesin teemat, kus Linuxi saavutas maagilise 1% kasutajaskonna ületamise ning kui Windows oma 90% liikmetega näeb meis ohtu, võime tunda rahulolu – me suudame muuta maailma!

TUHKATRIINU NÄITAB MAAILMALE HAMBAID!