Jätk loole "Miks ma varem ei valinud Linuxit?"

Kätte jõudis päev, kus mu sülearvuti keeldus minuga koostööd tegemast. Järsku olid kõik draiverid kadunud ning mu Dellist oli saanud Pentum II laadne riistapuu tänapäevases maailmas: programmid hangusid, tegevused oli hakitud. Täpselt selline tunne nagu praeguses majanduskriisis, kus pisar tahab silma tikkuda ka kõige tugevamatel.

Distributsioonide müriaad

Ega siis midagi, proovime, äkki Linux suudab kuidagigi suhelda konfliktse arvutiga. Ubuntu, Kubuntu, Xubuntu, Estobuntu, OpenSusem, Slaxware, Debian, Fedora, Mandriva, Gentoo.

Neid Linuxeid on ju nii palju, millise neist peaksin valima? Miks nad erinevad või mida on ühes rohkem, teises vähem? Üritasin googeldada mulle tuntumaid nimesid – Ubuntu ja Kubuntu. Kaks totaalselt erinevat Linuxit! Üks näeb välja kui peaaegu Windows, teine aga midagi täiesti uut. Mida valida? Kuna tol hetkel kasutas Kubuntu KDE 3.5, mis mulle ei meeldinud, tundus kuidagi liiga prosta ja kole, sai valitud Gnomega Ubuntu. Ma ei teadnud, et tegelikult Kubuntu baseerub Ubuntul ning „kaubanduslik välimus“ on linuxitel vabalt valitav. Võta mida tahad – KDE, Gnome, Ion, XFCE ja nii edasi. Kasvõi pane Ubuntule KDE peale ja tee sellest iseendale mõni uus operatsioonisüsteem!

Mitte nii õnnelik algus

Alustasin ikkagi lõpuks kõige tavalisemast Ubuntust. Tuli meelde, et olin kunagi tellinud moe pärast 10 Ubuntu 6.04 LTS plaati, aga seda vaid selleks, et välja paista popp ja noortepärane. Kas ma neid kapist üldse välja võtsin? Paar korda, seda ka selleks, et teiste ees kekata. Korra või kaks proovisin ka LiveCD-d, mis jättis küll hea mulje, kuid ega laps ühe päevaga viina jooma ei õpi. Sedamoodi nad mul kapis vedelesidki, kuniks üks päev tuli mõte, ei siiski tungiv vajadus, neid proovida. Install tehtud, hakkame kasutama!

Netti pole. No misasja? Pidi ju olema kange überblingen tööriist, nüüd ei saa kõige lihtsama asjagagi hakkama? Selgus, et mingisugune r8169 draiver tuli asendada r8168 vastu. Minu loogika seda ei võtnud, sest tavaliselt on suurem parem. Või siiski mitte? Igatahes jaurasin ma sellega tunde, kuniks sain selle lõpuks tehtud. Ma olin vihane, isegi raevunud. Linux pidi ju olema kuulujuttudele tuginedes lihtne.

Uuendus

Sõber soovitas asendada 6.04 millegi uuema vastu, näiteks 8.04 LTS. Tõmbasin siis alla, kirjutasin kenasti iso valmis ja lükkasin cd-lugejasse. LiveCD tuli ette ning nuuskisin pisut ringi. Mida uuemat? Nooh, disain on samasugune, selles mõttes pole erilist edasiminekut. Proovime siis, mida ta installitud kujul teeb?

Möödus 20 minutit kui arvuti andis märku, et tee mulle restart ning hakka mind uuesti kasutama. Voilaa – kõik töötas! Ma ei saa aru, kuidas see võimalik oli, aga „hangumist“ ega muud häirivat enam ei olnud. Kusjuures ma ei tea seniajani, milles võis viga olla. Aga oh imet – nett töötas kohe, ei pidanud enam draiveritega jamama. Kui te vaid teaksite, millist kergendust ma tundsin.

Õnn oli üürike. Ikkagi pidin nägema vaeva koodekite installeerimisega. Olgu, tõsi oli see, et selleks tuli mul teha ainult paar klõpsu, kuna Linux on intelligentne ning pakub, et ta võiks ise asja ära teha. Plusspunkt kirja! Tee mis tahad, kuid ma ei suutnud leida „Program Files“ kausta. See süsteem on mulle senimaani võõras, et kui mingit programmi tahan installida, siis see on üldiselt keerulisem kui Windowsi kliki-next-buttonit süsteem. Ma pean mõtlema, seega tahab intelligente Linux, et ka tema kasutaja oleks intelligentne. Loomulikult on paljuski asi harjumiste taga kinni.

Päike minu õuel

Ubuntu ei rahuldanud mind, ma tahtsin, et mul oleks kohe võimalus muusikat mängima hakata või filme vaadata. Mitte ma ei peaks enne klõpsima ja koodekitega end vaevama. Tuli leida alternatiiv. Linux Mint 6 Felicia tõi päikese minu õuele. Kõik see, mida vajan, oli olemas. Seda reklaamitakse kui elegantset Linuxit. Pettuma pole ma seniajani veel pidanud.

Linuxitega pole ma tegelikult nii palju veel katsetanud, et saaksin öelda, mis kõige targem ja õige on. Igale mehele oma sõiduriist - kes sõidab Audi, kes Fiatiga, kes üldse kondimootoriga!

Mis siis ikkagi on nii hea?

Millest ma vahepeal olen aru saanud? Linux on tõesti avatud, samal ajal Windows on ikka vägagi kinnine. Tavakasutaja ei saa Windowsi terminalis või siis käsureal mitte kui midagi teha, samas Linuxis ole vaid mees ja trüki koodi. „Ah mis mina? Ma olen arvutikauge inimene ju!“ ütleks iga teine arvutikasutaja. Enamus „koode“ on juba netiavarustes lahtiseletatud ning eks pika peale kulub ka midagi pähe. Näiteks tahad midagi installida ubuntus/kubuntus/linux mintis, siis tipid ikka ja jälle (ka eelmises artiklis mainitud) terminali 'sudo apt-get install progammi_nimi'. Või siis hoopiski tegeled installimisega käsitsi ning on vaja kusagile kausta liikuda, kirjutad 'cd /tee/sinu/kausta' (cd - change directory).Samal ajal võid ka uue kausta luua käsuga 'mkdir' - make directory.

Teine asi – tee oma Linux sellise disainiga nagu sa ise tahad. Kas või Apple Mac! Start-menüü lohista nii suureks kui tahad, lisa juurde paneele, muuda ikoonide asukohti paneelil oma vaba tahte järgi. Linux – ole selline nagu tahad. See oli midagi uut minu jaoks. Jällegi – väikesed pisiasjad, kuid tähtsad pisiasjad.

Ahjaa, ega siis terminal pole ainuke koht, kust asju installeerida. Synaptic Package Manager on täiesti olemas: otsid listist endale vajaliku programmi ja vajutad „Rakenda“ nuppu ning kõik tehakse sinu eest ära. See on mugavus!

Jääge meiega, sest juba järgmisel korral proovin anda tagasiulatuvalt ülevaadet oma kogemustest 20-minuti-installist. Kui vahepeal mõtlesid hakata Linuxit kasutama, ära loobu sellest nii kergesti kui mina!