"Ah sõida sa oma linuxiga ka just sinna kohta!” käratas keegi puberteedieas poisslaps, kui talle pakuti tasuta alternatiivi Microsofti tarkvarale. Koheselt küsiti vastu: „Milleks selline reageering? Mis sulle selle juures ei sobi?”. Poiss mõtles ja mõtles, kui järsku plahvatas: „Sellega EI SAA mängida”.

Nüüd, neli aastat hiljem, võin öelda, et tegin vale otsuse. Õnneks või kahjuks olen mõistnud, et mängimine ei ole elu aluseks ning selle nelja aastaga oleks võinud minust reaalselt saada linuxi spetsialist. Selles kehvas majandusolukorras on IT sektor see, mis toob saia sisse rosinad ning leivale juustu. Paraku „oleksid” meie karmis kapitalistlikus majanduses edu ei too ning tuleb tegutseda!

Umbes nii nagu Bill Gates eelmisel sajandil. Mees tuli, nägi ja võitis. Ligikaudu 90 protsenti arvutikasutajatest kasutab tolle geeniuse (respekt) tooteid. Tema on saavutanud sellega ilmselt kõik, mida üks normaalne inimene vajab. Kas aga suudetakse saavutatud edu hoida?

Vist juba mõistate, miks ma tegin vale otsuse neli aastat tagasi? Kui Microsoft jätkab vana poliitikat ning kasseerib ulmesummasid oma tarkvara eest, siis pikka pidu neil enam pidada pole. Härra Linus Torvalds pani varajastes üheksakümnendates alguse uuele kultuurile – LINUX ja see on ilma rahakotiluuke avamata legaalselt saadav. Kui palju on neid, kes oskavad orienteeruda Windowsi maastikul ja kui palju on linuxlasi? Ilmselt mõistsite, mis see kasvava, mis langeva tendentsiga on. Oskused maksavad kulda...

Aitab patja nutmisest, nagu mainisin, siis „oleksid” ei too midagi tagasi. 2008. aasta novembris viskas mu masin põhimõtteliselt pildi tasku ehk lõpetas töö. Minu kahjuks oli teda jubedalt vaja ning garantiisse ei olnud võimalust viia. Mida teha? Paanika. Närvitsemine. Suust lendasid sellised ropud sõnad, mida kuulsin isegi vist esimest korda. Seina sees on senimaani suur lohk ning käsi alles hiljuti paranes ära.

Ubuntu päästis päeva! Sain võitu iseenda üle ja installisin linuxi arvutile. Lõug kukkus prantsatusega vastu maad, kui vähem kui poole tunniga oli mul täiesti töötav süsteem. Kirjuta dokumente, mine msni, kuula muusikat ja draivereid... draivereid ei ole vaja otsida! Tee mida hing ihaldab! Impressive, muud ei osanud ma tol hetkel midagi öelda. Lasin kõrvust mööda, kui sõber kõneles linuxi võimalustest. Pean tunnistama, et linuxiga saab mängida! Meil on Wine, Cedega, läbi mille tõmbab käima enamuse populaarsematest mängudest. Siiski tuleb öelda, et ma ise ei ole veel osanud seda võimalust kasutada. Kui oskaksin, siis ei saaks ma ilmselt enda kohta öelda.. noh, paljutki. Näiteks ilma mängudeta olen avastanud uusi asju ja mis peamine - mul on nüüd aega ja oskusi.

„Ma ju tahan teistusugust EMMESSENNI!”. Aga palun – ava terminal ja tipi sinna sisse sudo apt-get install amsn . Teen mida? Avan mille? Mul ei ole sellist programmigi ju. Tuleb välja, et siiski ikkagi on olemas. Mäletan veel aegu, kui sai Windowsis Command Prompti kirjutatud ipconfig ja ipconfig /all ning seejärel tarka nägu tehtud teiste ees – mis mina kõike oskan. Suht lame, mis?

Nüüd võtan terminali, tahan mingit programmi saada ja jällegi sudo apt-get install programmi_nimi. Kogu ooper. Kaks nädalat peale üleminekut Windowsist linuxisse ei osanud ma Gatesi tarkvaras enam orienteeruda. “Mis mõttes terminali kaudu ei saa asju installida?” Närvi ajas ja te veel ütlete, et Windows on laiskadele. Milleks ma pean mööda netti ringi tuhlama kui saan oma aega optimiseerida ning tunduvalt kiiremini asjad tehtud? Olgu, see ei ole laiskus, see on tarkus. Nõustun täielikult!

Üks päev tuli sõber külla. Vahtis mu arvutit ja teha ta temaga midagi ei osanud. „Linuxipe*e!” irvitati mulle näkku. „Oot, las mina!” ning hüppasin rooli. Lülitasin Compiz Fusioni sisse ning trikitasin talle pisut. Poisil silmad suured kui tõllarattad – mis asi see veel on? „Ei midagi, sa ei saaks sellega hakkama ja jätame nüüd selle teema, ikkagi linuxipe*ede värk ju!” Ja ta pidi ka endale linuxi saama... keelatud vili maitseb ikka hästi. Linux pole keelatud, teda tuleb osata serveerida keelatuna.

Kaua ma kasutanud olen linuxit? 5 kuud maksimaalselt. Mida ma oskan? Ausalt ütlen? Mitte midagi. Täiesti algaja olen, kuid see on hea. Kogu aeg avastan midagi uut ja toredat. Vahel ka midagi paha, kuid see on õpetanud mind kasutama GOOGLE’t. (Punastava näo vigurnägu) Alguses nutsin pingviin.org-is oma muredega väga pidevalt, et inimesed vist tüdinesid ära minust. Pean neile aitäh ütlema, tasuta saadud asja eest ei ole ilus häält kergitada ning oma nõudmisi esitada.